Talv jõudiski kohale,

Ta tuli üleeile varahommikul vaikselt hiilides. Esimesed arglikud lumeräitsakad paitasid maapinda hommikul 7-8 vahel. Kell kaheksa uksest välja astudes oli aga selge, et helveste esialgne arglikkus oli asendunud ülima enesekindlusega, sest maa oli kaetud pehme valge lumevaibaga.

Eile, enne magamamineku aega, oli kuulda, kuidas tuul kolistas rõdul ja akna taga, ulgudes andis ta märku eesootavast lisanduvast lumesajust. See ei olnudki pelgalt tühipaljas ähvardus.

Lumehelveste ülbusest õhutatuna olin ka mina hommikul väge ja võimu täis, nii täis, et ei lisandunud lumehulk ega tigedaks muutunud tuisk takistanud mind lapsi autosse pakkimast ja alustamast oma igahommikust "piimaringi", kus üks laps tuleb saada kooli, teine ema juurde haigusest kosuma ja sealt ise edasi kontorisse töökohustusi täitma. 

Koolilapse sain ilusti kooli. Tee ei ole ju teab mis pikk ning oli üllatavalt hästi läbitav. Ilmne oli, et enne mind on veel keegi seda teed läbinud. Sealt edasi meenutas aga teekond linna poole, mitte sujuvat autosõitu, vaid autoga lumest läbi rammimist ning sarnanes hirmutavalt sagedasti varasematele kelgusõitudele lapsepõlvest, seda põhjusel, et auto võttis üsna tihti sõidutrajektoori, kus auto esiots näitas vahepeal täiesti teise suunda kui oli minul plaanis minna. 

Olles eelkirjeldatud viisil tund aega jonnakalt rassinud teadsin ma, et järgmise sihtkohani võis eeldada veel samaväärse ajakuluga sõitu, vandus lõpuks ka minu kangekaelsus ning soov kogu maailmale tõestada kui kange naine ma olen, ratsionaalsusele alla. Mis ma siis sellega saavutan kui ma tõestan oma kangust ja tublidust maailmale, kulutades selleks 4-5 tundi väärtuslikku aega ja võitlen võimsate loodusjõududega, raiudes teed neist läbi sihtmärgi poole? Alati ei ole see otstarbekas ja mõistlik. Hea kui jõuad arusaamisele juba eos, halvem kui Sul kulub selleni jõudmiseks tunde... Seekord siis leppisin loodusega tunni jooksul ja toimetan edasi juba oma asjadega kodukontoris.

Tuul parastab akna taga ja lund aina langeb maapinnale.

Organza lilled

Mõni aeg tagasi tabas mind organza vaimustus. Hullumeelselt äärmustesse kalduvana tuli osta kokku suur kotitäis erinevates toonides kangast (vähemaga ei tundu mina küll toime tulevat), lisaks tellisin aukartustäratava koguse sulgi ja ideeks olid organza lilledest prossid, kaunistatuna sulgede, pärlite, tülli jms.

Hetkel ei ole jõudnud oma tuhinas toodetud pooltooteid lõpetada, kuid voodile visatult nautisin värve.

Kui kõik valmis saan :) siis panen pilte parematest taas üles.

Nööbid.

Mulle meeldib proovida erinevaid uusi asju :) valdavalt läbin "kursuse" internetiõppe vormis. Samas on kordi, kus ma olen peale lõputuna näivat lugemist jõudnud arusaamisele, et kõikidele küsimustele vastuse saamine netist on küll võimalik, küsimus on "vaid" ajas, mida sa oled selle vastuse leidmise nimel valmis kulutama. Siinkohal tuleb mängu mu tugevalt matemaatiline analüütiline pool, teeb kiire tasuvusanalüüsi ja seejärel suundun ma mõne spetsialisti juurde, kus vastused tulevad kohe ja neid saab tihti käega katsuda :) Väga tihti olen ma kasutanud just Rahva Ülikooli poolt pakutavaid kursuseid. 

Täna panen üles mõned ammused tegemised, mille puhul toimis edukalt internetiõpe.

Mu hetkeline lemmikteema "ostukotid" on kaunistatud nööpidega. Ma kasutan nii masstootmisest tulevaid nööpe kui isetehtud nööpe, et kotike saaks veelgi erilisema näo. 

Nn tavanööbid on jõudnud minuni mitmeid teid pidi. Ema tühjendas oma kappe ja temalt sain suure hulga nööpe endale :) Internetis müüakse imelisi ja erilisi nööpe. Tuleb jälgida ja oodata kui midagi ilusat ja magusat sülle kukub. Kasutatud asjade poed. Seal hakkab pea ringi käima. Viimane kotitäis värve tuli just ühest sellisest. Minu nööbivarud on sellised:

Pilt ei ole ehk nii ilmekas, kuid pilgupüüdjateks on need purgid mul kodus riiulis ometi saanud. Imeilusad on riiulis just punased ja kollased nööbid :)

Lisaks nendele nööpidele kasutan ma fimost/cernitist/premost vms isetehtud väiksemaid nööpe. Nende puhul on õpingud möödunud internetis ja nii olen erinevaid tehnikaid katsetades nööpe vorminud.

Aja jooksul on juba paljud nööbid küll kottidele õmmeldud, kuid lisan pildi neist mis veel järgi.

 

Ostukotid

Mõned pildid minu poolt varem valmistatud tekstiilkottidest. Allpool toodud kotid on leidnud endale lähemal ja kaugemal uued omanikud.

 

 Järgnevad jäädvustused on kottidest, mis on valmistatud värskelt, osa neist on juba leidnud ka uued omanikud.

 

 

 

 

 

 Lisaks neile kottidele olen teinud ka kotte eritellimusel sünnipäeva kingituseks, kus olen teinud esimesi katsetusi pärltikandiga. Paar pilti ühest neist.

      

Veel natuke tagasi ja siis ainult edasi :)

Irooniline on see, et kooli ajal ei meeldinud mulle käsitöö tunnid üldse, mulle meeldis joonistada, teha kalligraafiat, mängida võrkpall, joosta sõpradega õues, ning lahendada matemaatika ülesandeid ... päris kindlasti mitte ei olnud see heegeldamine, kudumine, õmblemine mis mind oleks köitnud. Aga miks? Sest sellel ajal said sa valida, kas teed nii või teed naa. Aga juba siis tahtsin ma teha omamoodi, kuid kuna see ei olnud võimalik, tekkis trots mis kasvas üle vastumeelseks kohustuseks. Minu kudumistöö projektina ette võetud sõrmkindad näiteks "sõi ära koer" ... tegelikult aga ei suutnud ma neid lihtsalt valmis kududa. Tagant järgi mõeldes ei ole just asi mille üle uhkust tunda.

Mõni aeg peale kooli lõpetamist võis mind aga üsna tihti kohata käsitöö poodide lettide vahel kolamas ja oste sooritamas. Ma olin taas märkamatult hakanud heegeldama, kuduma ja ristpistes pildikesi tikkima. Erinevus oli lihtsalt selles, et nüüd lõpuks sain ma teha seda, mis mulle meeldis, teha asju nii nagu mulle meeldis, millal mulle meeldis ja mis peamine "valesti tegemine" oli täiesti okey. Oluline oli protsess ise ja õhin tulemuse nägemise ootuses.

Siis sündis mu esimene poeg ja ajal, mil me võitlesime haiglas koos tema koha eest siin päikese all, pakkus mulle lohutust just see kui sain talle tillukesi riideid, susse ja sokke kududa ja mõelda helgemale tulevikule. Kahjuks ei ole mul jäädvustatud neid esemeid, mille talle valmistasin. Vanem poeg tegi aga järgneval kuuel aastal kõik endast oleneva, et mu päevad ja ööd oleksid täies mahus erinevate muude tegevustega tihedasti sisustatud ning käsitöö läks tagasi riiulisse.

Teise poja sünni ootuses võtsin taas vardad kätte ja temale kudusin ma päevateki. Sellest leidsin oma pildipanga arhiividesse kaevudes ühe pildi, tekike ise on juba uues kodus, sest poja allergilisus villase vastu ei lubanud meil endil kordagi tekikest kasutada.

Möödus veel mõni aasta ja jõuan hetke, mil kiirustasin kott puuvillase kangaga süles õhevil kodu poole, kus me kohtusimegi Sinuga eile ...

Viimastel aastatel olen käinud ennast täiendamas ja koolitumas väga paljudel erinevatel kursustel, omandanud uusi tehnikaid ja tahan neid oma tegemistes edaspidi rakendada. Ja soovin seda kõike jagada Sinuga.

Ma olen leidnud isetegemistes oma pelgupaiga, kus mured saavad lahenduse ja probleemidest saavad uued võimalused.

Tere kõigile,

Esmalt pean ma hoiatama mulle meeldib rääkida ... väga. Ma usun, et ka oma postitustes võin ma ennast teinekord lobisema unustada. Andke siis julgelt märku.

Mõte blogi loomisest ulatub nelja-aasta tagusesse aega kui tegelesin kasutatud riietega. Kui kaup kohale tuli ja see mööda elamist laiali oli, siis käis esmane sorteerimine selliselt, et ese, millele ma eeldasin uue omaniku leidvat läks ühte hunnikusse, ajast ja arust disainiga, kehvema poolse materjaliga, kulunud ja katkised esemed aga teise hunnikusse. Päris samas suuruses hunnikud siiski ei saanud, korralikke esemeid tuli ikka tiba rohkem, kuid mida teha siis nende esemetega, mis tõenäoliselt enam kellelegi vajalikuks ei osutu... Esialgu läksid nad ideede puudumise tõttu suurtesse kottidesse ja kolisid panipaika.

Umbes samal ajal jooksis telekast reklaam "Kilekott on killerkott" ja see jäi kõrvu kõlama. Sealt tekkis mõte, et saagu siis kott tekstiilist ja materjali, millest kotikesi valmistada oli mul ju üsna palju. Sellest hoolimata avastasin ma ennast järgmisel hetkel Abakhani riiderestide vahelt oma värske idee jaoks sobivat kangast otsimas. Mäletan, et vajas tublit annust enesedistsipliini, hoidmaks end tagasi soovist suurt osa pakutavatest kangastest ära osta. Olenemata hämmastavast saavutusest enesekontrolli vallas suundusin ma ometigi Abakhanist kodu poole suure kotitäie puuvillase kangaga, enesega rahulolev  ning valmis algust tegema oma esimese õmblustööga. Märkimist väärib tõsiasi, et õmblemisest ei teadnud ma suurt midagi kui välja arvata internetis kolades "omandatud" silmapaistvad teadmised õmblemise teooriast :)  Uue kanga ostmise kasuks pani mind otsustama arusaamine, et tervet ühes tükis olevat kangast on vaieldamatult lihtsam algajal lahti lõigata ja siis jälle kokku õmmelda, et esimese proovitööga karjäär õmblemise vallas ei piirduks.

Neli aastat olen valmistanud erinevaid esemeid (peamiselt kasutatud materjalist), suur osa neist on leidnud endale kohe valmimise järgselt uue omaniku, mõned üksikud esemed alles ootavad omanikku. Minult on mitmeid kordi küsitud, kas sa ikka jäädvustad seda mida teed... Aus vastus on see, et enamalt jaolt on esemed kohe valmimise järgselt leidnud endale uue omaniku ja vahetanud kodu ning nende jäädvustamine ei ole meeldegi tulnud.

Oma blogis ma loon, jutustan sellest lugu, illustreerin oma loo fotodega ja loodan, et see inspireerib ka teisi.

Päikest!