Veel natuke tagasi ja siis ainult edasi :)

Irooniline on see, et kooli ajal ei meeldinud mulle käsitöö tunnid üldse, mulle meeldis joonistada, teha kalligraafiat, mängida võrkpall, joosta sõpradega õues, ning lahendada matemaatika ülesandeid ... päris kindlasti mitte ei olnud see heegeldamine, kudumine, õmblemine mis mind oleks köitnud. Aga miks? Sest sellel ajal said sa valida, kas teed nii või teed naa. Aga juba siis tahtsin ma teha omamoodi, kuid kuna see ei olnud võimalik, tekkis trots mis kasvas üle vastumeelseks kohustuseks. Minu kudumistöö projektina ette võetud sõrmkindad näiteks "sõi ära koer" ... tegelikult aga ei suutnud ma neid lihtsalt valmis kududa. Tagant järgi mõeldes ei ole just asi mille üle uhkust tunda.

Mõni aeg peale kooli lõpetamist võis mind aga üsna tihti kohata käsitöö poodide lettide vahel kolamas ja oste sooritamas. Ma olin taas märkamatult hakanud heegeldama, kuduma ja ristpistes pildikesi tikkima. Erinevus oli lihtsalt selles, et nüüd lõpuks sain ma teha seda, mis mulle meeldis, teha asju nii nagu mulle meeldis, millal mulle meeldis ja mis peamine "valesti tegemine" oli täiesti okey. Oluline oli protsess ise ja õhin tulemuse nägemise ootuses.

Siis sündis mu esimene poeg ja ajal, mil me võitlesime haiglas koos tema koha eest siin päikese all, pakkus mulle lohutust just see kui sain talle tillukesi riideid, susse ja sokke kududa ja mõelda helgemale tulevikule. Kahjuks ei ole mul jäädvustatud neid esemeid, mille talle valmistasin. Vanem poeg tegi aga järgneval kuuel aastal kõik endast oleneva, et mu päevad ja ööd oleksid täies mahus erinevate muude tegevustega tihedasti sisustatud ning käsitöö läks tagasi riiulisse.

Teise poja sünni ootuses võtsin taas vardad kätte ja temale kudusin ma päevateki. Sellest leidsin oma pildipanga arhiividesse kaevudes ühe pildi, tekike ise on juba uues kodus, sest poja allergilisus villase vastu ei lubanud meil endil kordagi tekikest kasutada.

Möödus veel mõni aasta ja jõuan hetke, mil kiirustasin kott puuvillase kangaga süles õhevil kodu poole, kus me kohtusimegi Sinuga eile ...

Viimastel aastatel olen käinud ennast täiendamas ja koolitumas väga paljudel erinevatel kursustel, omandanud uusi tehnikaid ja tahan neid oma tegemistes edaspidi rakendada. Ja soovin seda kõike jagada Sinuga.

Ma olen leidnud isetegemistes oma pelgupaiga, kus mured saavad lahenduse ja probleemidest saavad uued võimalused.