Tere kõigile,

Esmalt pean ma hoiatama mulle meeldib rääkida ... väga. Ma usun, et ka oma postitustes võin ma ennast teinekord lobisema unustada. Andke siis julgelt märku.

Mõte blogi loomisest ulatub nelja-aasta tagusesse aega kui tegelesin kasutatud riietega. Kui kaup kohale tuli ja see mööda elamist laiali oli, siis käis esmane sorteerimine selliselt, et ese, millele ma eeldasin uue omaniku leidvat läks ühte hunnikusse, ajast ja arust disainiga, kehvema poolse materjaliga, kulunud ja katkised esemed aga teise hunnikusse. Päris samas suuruses hunnikud siiski ei saanud, korralikke esemeid tuli ikka tiba rohkem, kuid mida teha siis nende esemetega, mis tõenäoliselt enam kellelegi vajalikuks ei osutu... Esialgu läksid nad ideede puudumise tõttu suurtesse kottidesse ja kolisid panipaika.

Umbes samal ajal jooksis telekast reklaam "Kilekott on killerkott" ja see jäi kõrvu kõlama. Sealt tekkis mõte, et saagu siis kott tekstiilist ja materjali, millest kotikesi valmistada oli mul ju üsna palju. Sellest hoolimata avastasin ma ennast järgmisel hetkel Abakhani riiderestide vahelt oma värske idee jaoks sobivat kangast otsimas. Mäletan, et vajas tublit annust enesedistsipliini, hoidmaks end tagasi soovist suurt osa pakutavatest kangastest ära osta. Olenemata hämmastavast saavutusest enesekontrolli vallas suundusin ma ometigi Abakhanist kodu poole suure kotitäie puuvillase kangaga, enesega rahulolev  ning valmis algust tegema oma esimese õmblustööga. Märkimist väärib tõsiasi, et õmblemisest ei teadnud ma suurt midagi kui välja arvata internetis kolades "omandatud" silmapaistvad teadmised õmblemise teooriast :)  Uue kanga ostmise kasuks pani mind otsustama arusaamine, et tervet ühes tükis olevat kangast on vaieldamatult lihtsam algajal lahti lõigata ja siis jälle kokku õmmelda, et esimese proovitööga karjäär õmblemise vallas ei piirduks.

Neli aastat olen valmistanud erinevaid esemeid (peamiselt kasutatud materjalist), suur osa neist on leidnud endale kohe valmimise järgselt uue omaniku, mõned üksikud esemed alles ootavad omanikku. Minult on mitmeid kordi küsitud, kas sa ikka jäädvustad seda mida teed... Aus vastus on see, et enamalt jaolt on esemed kohe valmimise järgselt leidnud endale uue omaniku ja vahetanud kodu ning nende jäädvustamine ei ole meeldegi tulnud.

Oma blogis ma loon, jutustan sellest lugu, illustreerin oma loo fotodega ja loodan, et see inspireerib ka teisi.

Päikest!